Asutamise aasta:
1891
Kloostri erakla:
Vasknarva prohvet Eeliase kirik (1873.a.)
Pühakojad:
Jumalaema Uinumise peakirik (1910), Őiglase Siimeoni ja naisprohvet Anna kirik (1895), Radoneži vaga Sergi kirik (1895), Püha piiskop Nikolause ja vaga Arseniuse Suure kirik kalmistul (1885), Ristija Johannese ja Tartu preestermärter Issidori kirik (1990), Moskva metropoliit Aleksiuse ja märter Varvara kirik (1986).
Austatud ikoonid:
Jumalaema Uinumise ikoon, Pühtitsa Jumalaema ikoon, püha ülempiiskop Nikolause ikoon, suurmärter Varvara ikoon säilmetükikesega, keiser Peeter I-le kuulunud kaasaskantav pühakuju – Päästja ikoon, Vladimiri ja Tšernigovi Jumalaema ikoonid, suurmärter Panteleimoni ikoon jt.
Alluvus:
Stavropigiaalne (allub vahetult Moskva ja kogu Venemaa pühimale patriarhile)
Kloostriülem:
Iguumenja Varvara (Trofimova)
Vaimulikkond:
Ülempreester Dimitri Hodov, munkpreester Saamuel (Karask), preester Vjatšeslav Karjagin
Aadress:
41201, Kuremäe, Illuka vald, Ida-Virumaa
KLOOSTRI AJALUGU
On olemas selline pärimus, et kord ühel hommikul nägi eestlasest karjane eluandva allika lähedal mäel suursugust Emandat imekaunis säravas rőivastuses. Ent niipea kui karjus mäele läheneda püüdis, nägemus kadus. Eestlane pöördus tagasi oma karja juurde ning nägemus ilmus taas mäele. Nii sündis mitu korda järjest. Koju tagasi pöördunud, jutustas karjus sellest ilmutusest ka teistele külaelanikele. Mőned neist suundusid teise päeva varahommikul mäele ja nägid samuti allika läheduses imekaunist Naist heledas hiilgavas rőivastuses. Ent niipea kui nad ligemale astusid, kadus ilmutus kohe. Kolmandal päeval kordus seesama lugu. Siis tőusid külaelanikud mäkke ning leidsid kohalt, kus oli end näidanud suursugune Emand, vanaaegse pühakuju... Kuna nad kőik olid luterlased, siis ei suutnud nad mőista, mis on ikoonil kujutatud. Eestlased andsid pühakuju lähimasse mőisa teotööle tulnud vene őigeusklikele talupoegadele Jaama külast ning jutustasid, kuidas nad olid selle leidnud. Őigeusklikud mőistsid kohe, et see on Jumalaema Uinumise pühakuju. “Pühtitsa” tuleneb eestikeelsest sőnast “pühitsetud”. Mulle tundub olulisena, et just eesti rahvas, kes juba muistsetest aegadest siin kandis on elanud, andis sellele kohale niisuguse nime. Selle koha pühadus pole ju lihtsalt ajalooline tőik, vaid pigem inimeste – nii pőliselanike kui ka Idast tulnute, siin paikseks jäänud ja kohalike elanikega kokku kasvanute – südame tundmus. Ida ja Lääne vahel on ammustest aegadest olnud tihe kaubavahetus Baltimaad, sealhulgas ka Eesti, paiknevad just kaupmeeste rajatud teedel. Üle Peipsi järve kulgesid Eestisse paljurahvuselise Kiievi vürstiriigi ning samasuguse Novgorodi vabariigi kaubateed. Mőned inimesed jäid siin ka paikseks, kusjuures selles protsessis puudusid igasugused vaenulikud kokkupőrked. Koos ümberasunutega jőudis Baltimaadesse ka őigeusu kuulutus – armastuse kuulutus. Nii oli ka selles paigas, mis sai nimeks Pühtitsa – püha paik...
1891
Kloostri erakla:
Vasknarva prohvet Eeliase kirik (1873.a.)
Pühakojad:
Jumalaema Uinumise peakirik (1910), Őiglase Siimeoni ja naisprohvet Anna kirik (1895), Radoneži vaga Sergi kirik (1895), Püha piiskop Nikolause ja vaga Arseniuse Suure kirik kalmistul (1885), Ristija Johannese ja Tartu preestermärter Issidori kirik (1990), Moskva metropoliit Aleksiuse ja märter Varvara kirik (1986).
Austatud ikoonid:
Jumalaema Uinumise ikoon, Pühtitsa Jumalaema ikoon, püha ülempiiskop Nikolause ikoon, suurmärter Varvara ikoon säilmetükikesega, keiser Peeter I-le kuulunud kaasaskantav pühakuju – Päästja ikoon, Vladimiri ja Tšernigovi Jumalaema ikoonid, suurmärter Panteleimoni ikoon jt.
Alluvus:
Stavropigiaalne (allub vahetult Moskva ja kogu Venemaa pühimale patriarhile)
Kloostriülem:
Iguumenja Varvara (Trofimova)
Vaimulikkond:
Ülempreester Dimitri Hodov, munkpreester Saamuel (Karask), preester Vjatšeslav Karjagin
Aadress:
41201, Kuremäe, Illuka vald, Ida-Virumaa
KLOOSTRI AJALUGU
On olemas selline pärimus, et kord ühel hommikul nägi eestlasest karjane eluandva allika lähedal mäel suursugust Emandat imekaunis säravas rőivastuses. Ent niipea kui karjus mäele läheneda püüdis, nägemus kadus. Eestlane pöördus tagasi oma karja juurde ning nägemus ilmus taas mäele. Nii sündis mitu korda järjest. Koju tagasi pöördunud, jutustas karjus sellest ilmutusest ka teistele külaelanikele. Mőned neist suundusid teise päeva varahommikul mäele ja nägid samuti allika läheduses imekaunist Naist heledas hiilgavas rőivastuses. Ent niipea kui nad ligemale astusid, kadus ilmutus kohe. Kolmandal päeval kordus seesama lugu. Siis tőusid külaelanikud mäkke ning leidsid kohalt, kus oli end näidanud suursugune Emand, vanaaegse pühakuju... Kuna nad kőik olid luterlased, siis ei suutnud nad mőista, mis on ikoonil kujutatud. Eestlased andsid pühakuju lähimasse mőisa teotööle tulnud vene őigeusklikele talupoegadele Jaama külast ning jutustasid, kuidas nad olid selle leidnud. Őigeusklikud mőistsid kohe, et see on Jumalaema Uinumise pühakuju. “Pühtitsa” tuleneb eestikeelsest sőnast “pühitsetud”. Mulle tundub olulisena, et just eesti rahvas, kes juba muistsetest aegadest siin kandis on elanud, andis sellele kohale niisuguse nime. Selle koha pühadus pole ju lihtsalt ajalooline tőik, vaid pigem inimeste – nii pőliselanike kui ka Idast tulnute, siin paikseks jäänud ja kohalike elanikega kokku kasvanute – südame tundmus. Ida ja Lääne vahel on ammustest aegadest olnud tihe kaubavahetus Baltimaad, sealhulgas ka Eesti, paiknevad just kaupmeeste rajatud teedel. Üle Peipsi järve kulgesid Eestisse paljurahvuselise Kiievi vürstiriigi ning samasuguse Novgorodi vabariigi kaubateed. Mőned inimesed jäid siin ka paikseks, kusjuures selles protsessis puudusid igasugused vaenulikud kokkupőrked. Koos ümberasunutega jőudis Baltimaadesse ka őigeusu kuulutus – armastuse kuulutus. Nii oli ka selles paigas, mis sai nimeks Pühtitsa – püha paik...
Комментариев нет:
Отправить комментарий